Riigikontroll leiab täna avaldatud auditis, et järelevalvet pangaväliste krediidiandjate tegevuse üle tuleb tõhustada. See aitaks tagada, et laenu ei antaks liiga lihtsalt – et hinnataks reeglite kohaselt ja sisuliselt inimeste tegelikku võimet laenu tagasi maksta.
Kuigi rahandusministeerium nendib, et inimesed jäävad pangaväliste tarbimislaenude tasumisega sageli hätta, on poliitikakujundamine ja järelevalve selles valdkonnas jäänud pigem tagasihoidlikuks, teatas riigikontroll. Lisaks järelevalve parandamisele pangaväliste laenuandjate üle vajab riigikontrolli hinnangul järeleaitamist ka inimeste oskus oma finantsvõimekust adekvaatselt hinnata.
Riigikontroll auditeeris, kas tarbimiskrediidi valdkonna järelevalve tagab tarbijaõiguste kaitse ning riik on tegelenud finantskohustuste riskide teemal tarbijate teadlikkuse parandamisega.
Praegune õigusruum ei soodusta vastutustundlikku laenuandmist ja senine järelevalve pangaväliste tarbimiskrediidi andjate üle ei ole olnud piisavalt tõhus, et takistada vastutustundetut laenude andmist neile, kelle võime laenu tagasi maksta on kaheldav.
Riigikontrolli analüüsiosakonna peakontrolör Märt Loite leidis, et vastutustundliku laenamise tagamises on probleeme. «Laenuandjad peaks konservatiivselt hindama laenutahtja võimet see tagasi maksta. Tarbimislaenu saamine ei tohi olla liiga lihtne, seda ennekõike just laenuvõtja huvides. Reeglid, mille järgi tuleb hinnata inimeste maksevõimet, ei ole mõeldud kiusamiseks, vaid vastupidi – inimeste kaitseks nii laenuandja võimaliku agressiivse laenupakkumise ja laenama ahvatleva tegevuse kui ka iseenda valearvestuste eest. Seda enam, et võimekus teha järelevalvet tarbimislaenude reklaami üle on kehvapoolne, iseäranis veebireklaami puhul, ning otseposti ei saagi piirata. Laenuandja peaks teadvustama laenuvõtjatele, mida üks või teine kohustus endaga kaasa võib tuua, ja tegema seda viisil, et laenuvõtjale see arusaam ka kohale jõuaks. Laenuvõtja peaks aga püüdma realistlikult hinnata oma finantsvõimekust. Kui juba häda on kaelas, viivised muudkui kasvavad ja inkassofirma koputab uksele, on juba hilja riske tagantjärele hinnata,» nentis peakontrolör Märt Loite.
Ta lisas, et kuigi sõltuvalt ajast ja oludest on neid, kes oma laenude tasumisega hätta jäävad, kord rohkem, kord vähem, võib laias laastus öelda, et pangaväliste krediidiandjatega sõlmitud tarbimislaenu lepingute puhul on ligi neljandik kliente viivitanud tagasimaksetega.
Statistika näitab, et pankade kliendid tagastavad oma laenusid eeskujulikumalt kui pangaväliste krediidiandjate kliendid. Finantsinspektsiooni aruandest 2022. aasta viimase kvartali kohta nähtub, et sama aasta lõpus oli pankadega seotud krediidiandjate laenudest viivises vaid 6 protsenti, kuid pangaväliste krediidiandjate laenudest 22 protsenti. Siinkohal on vaja teadvustada, et võrreldes pankade tarbimislaenudega ja pankadega seotud krediidiandjate laenudega on summad väiksemad, tähtajad lühemad ja intressid kõrgemad (ja sellest tulenevalt ka krediidikulukuse määr kõrgem).
Laenuvõtjate huvid laenuandjatest vähem kaitstud
Laenuvõtjate ja võlgnike huvid ning õigused on võrreldes krediidiandjate ning võlgade sissenõudjate omadega vähem kaitstud, kuna tarbijavaidluste komisjoni otsused ei ole siduvad; maksekäsu kiirmenetluses ei pea kohtud võlgniku vastuväidete puudumisel võla sissenõudmise õiguslikke aluseid kontrollima; võlgade kokkuostmine toimub riikliku järelevalveta. Kui krediidiandjal on võimalik lihtsalt ja piisavalt hea hinnaga vabaneda nõrgemate laenuvõtjatega sõlmitud lepingutest, neid edasi müües (inkassoettevõtetele), siis see maandab krediidiandja riske ning võib vähendada soovi hinnata põhjalikult laenuvõtja krediidivõimelisust enne laenuandmist.
Kuigi krediidituru regulatiivse keskkonna kitsaskohad ja riskid on olnud kaua teada ja nende lahendamiseks on aastate jooksul välja töötatud nii seaduste väljatöötamise kavatsusi kui ka eelnõusid, on mitme väga vajaliku eelnõu menetlemine tihti takerdunud kas juba ministeeriumite kooskõlastusprotsessis (kooskõlastuse andmata jätmise põhjus on olnud eelnõu ebaküpsus, kooskõlastamine võtab väga kaua aega) või riigikogu menetluses (õiguslikest lahkarvamustest tekkinud ebakindluse tõttu). Valdkonna õigusraamistiku ümberkujundamine on seetõttu olnud aeglane ja veninud, riskid realiseeruvad ning tarbijad, hoiustajad ja investorid saavad kahju. Tuleb teadvustada, et isegi kui vajalik õigusruum saaks kujundatud, võtab aastaid aega ka selle rakendamine, tehniliste lahenduste loomine jms.
Finantsinspektsiooni ning tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) praeguste järelevalve tööriistade kasutamine ja mõju on olnud piiratud. Krediidiandja risk, et tema rikkumiste suhtes algatatakse väärteomenetlus, on olnud väga väike. TTJA pole aastaid kontrollinud, kas pangavälised krediidiandjad täidavad nõudeid laenutaotlejatele esitatava teabe suhtes. Tarbimiskrediidi reklaami järelevalve on olnud suures osas kaebustepõhine. Vaid väike osa veebis ja sotsiaalmeedias kuvatavatest nõudeid rikkuvatest reklaamidest saab kõrvaldatud.
Finantsinspektsioonil ja TTJA-l tuleks rakendada kõiki olemasolevaid järelevalvevahendeid, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimine ning tarbijate kaitse. Samuti on vaja jälgida, kuivõrd hiljutised seadusemuudatused seoses väärteomenetlustega tagavad, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel rakendataks tõhusaid ning hoiatavaid karistusi.
Riigikontroll soovitab rahandusministeeriumil võtta aktiivsem juhtroll ja vastutus, et vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramise vältimiseks loodud keskkond ja järelevalvajate tööriistad tagaksid tarbijate õiguste ja huvide parema kaitse. Sihipäraselt tuleks arendada täiskasvanute ja eelkõige rahaliselt kehvemas seisus inimeste finantskirjaoskust ja teadlikkust laenamise ja võlgujäämise riskidest ning võimalustest saada probleemide korral võlanõustamisteenust.
