Algatuse eesmärk on, et müüdavad tarbekaubad oleks vastupidavamad ja neid oleks võimalik hõlpsamini parandada. Algatusega soovitakse vähendada tekkivate jäätmete hulka, et toetada keskkonnakaitset ja rohepööret. Muudatuste tulemusel peaks vähenema kaupade tootmine ja vajadus väärtuslike ressursside järele, tootmaks uusi tooteid. Samuti on oluline tarbijakaitse aspekt, kuivõrd toodete pikem kasutusiga ja lihtsam parandamine aitab tarbijail raha kokku hoida. Komisjon kahtles algatuse vajalikkuses ja otsustas arutelu sel teemal jätkata kahe nädala pärast toimuval istungil.

Komisjoni esimehe Liisa Pakosta sõnul leidis komisjon, et sellist direktiivi ei ole üldse vaja. “Direktiivi sisuks oli liikmesriikidele kohustus luua veebileht, et inimesed leiaks paremini paranduskohti üles. Aga selle küsimuse on erasektor juba edukalt lahendanud – on erinevaid veebilehti, kust on info hästi leitav. Ja kui inimestel on sellega muresid, siis on lahenduseks haridus – inimesed peavadki oskama kaasajal infot tarbida. Pereemana julgen kinnitada, et kes vähegi otsib, leiab kodumasina või telefoni parandamise koha ikka üles,” lausus Pakosta.

Istungil märgiti, et algatusega soovitakse luua lihtsaid ja odavamaid võimalusi toodete parandamiseks, sealhulgas luua veebiplatvorm, et viia tarbijad kokku nende kodukohas tegutsevate parandajate ja taastatud kaupade müüjatega. Ministeeriumide esindajad osutasid, et mitmed riigid eelistavad, et loodaks Euroopa Liidu ülene veebileht. Valitsuse esitatud seisukohtade järgi sobiks Eestile nii liikmesriikides loodav kui ka EL-ülene parandamisteenuste platvorm, mis aitaks tarbijail leida ja võrrelda parandusteenuse osutajaid ning ettevõtjate kontakte, kes müüvad taastatud kaupu ning ostavad sel eesmärgil vanu seadmeid.

“Teiseks taheti direktiiviga panna parandajatele kohustus anda inimestele tabelitäis infot ette, näiteks kirjutada, et kui palju parandamine täpselt maksab või kui see pole teada, siis kirjeldada hinnani jõudmise viisi. See ei anna midagi juurde, sest hinnakujunemine ja -võrdlemine käib arukal tarbijal juba tänagi, seda udupikk kohustuslik tabel paremaks ega lihtsamaks ei tee,” sõnas Pakosta. Ta lisas, et asju tuleb parandada, ent plaanitud muudatuste asemel on vaja keskkonna hoidmiseks toota kauakestvaid ja lihtsalt ringmajandusse viidavaid tooteid ning koolides asjade parandamist õpetada.

Ministeeriumide esindajad osutasid, et algatus on osa suuremast paketist ning see, et tooted oleks parandatavad, näiteks telefonil oleks võimalik akut vahetada ja tarbija ei peaks üksnes aku tõttu uut telefoni ostma, vaid saaks selle tagastada ja garantii korras või ka pärast seda aku vahetada, tuleneb kestlike toodete ökodisaini määrusest.

Algatuse järgi saab tarbija õiguse nõuda tootjalt parandatava toote, näiteks pesumasina, nõudepesumasina või tolmuimeja parandamist; tootja peab tarbijat teavitama, milliseid tooteid ta on kohustatud parandama; kehtestatakse parandusteabe vorm, et oleks lihtsam paranduspakkumisi võrrelda ning töötatakse välja Euroopa parandusteenuste kvaliteedistandard. Eesmärk on suunata tarbijaid eelistama kaupade parandamist ja luua selleks rohkem lihtsaid ja odavamaid võimalusi.

Valitsuse esitatud seisukohtades tuuakse välja, et kui tarbijatele luuakse õigus toodete parandamist nõuda, siis peab see olema praktikas rakendatav, näiteks on vaja läbi mõelda piiriülesed olukorrad. Parandusteabe vormi puhul on valitsuse esitatud seisukohtades kirjas, et tuleks vältida info üleküllust. Parandamisteenuste platvormi ideed saab Eesti valitsuse esitatud seisukohtade järgi toetada, aga kui luuakse EL-ülene platvorm, siis peaks see olemasolevate infosüsteemidega ühilduma.

Pakosta sõnul on Euroopa Liidu asjade komisjon valmis ära kuulama teiste riikide arvamused ja direktiivi eelnõu uuesti arutama 21. juuli istungil. Majanduskomisjon valdkondliku komisjonina toetas valitsuse esitatud seisukohti.

Istungil tutvustasid algatust ja valitsuse seisukohti ning vastasid Riigikogu liikmete küsimustele Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse juhataja Vaike Murumets ja nõunik Iris Helena Fjuk ning Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Piret Otsason.