Tippkohtumine on iga-aastane foorum, millele kogunevad peamised Euroopa ja rahvusvahelised poliitikakujundajad ja sidusrühmad.
Aastate jooksul on tippkohtumine saanud oluliseks võimaluseks suurendada teadlikkust tarbijapoliitika valdkonnas ja peamiseks vahendiks tarbijate huvide integreerimisel Euroopa Liidu poliitikasse.
Ürituse korraldaja Justiits- ja Tarbijavolinik Didier Reynders oma avakõnes tutvustas tuleviku tarbijapoliitika strateegiat, mis täiustab Euroopa turumajandust üleminekul digitaalsesse ajastusse. Tarbijad on rohelise ja digitaalse ülemineku võtmeisikud.
Millised väljakutsed seisavad tarbijate ees rohelisel ja digitaalsel üleminekul?
Tehisintellekt muudab nii tarbijaturgude ja kogu ühiskonna senist toimimist.
Uute tehnoloogiatega kaasnevad ka riskid ja väljakutsed tarbijatele, mis on seotud turvalisuse, eetika, juriidika ja keskkonna temaatikaga.
Praegune õigusraamistik tekitab juriidilisi küsimusi ja selles on vastuolulisusi, mida ei saa täita üksnes eetiliste juhistega.
Juurdepääs õigusvahenditele ja hüvitistele on võtmeküsimused kui me räägime tarbija usaldusest, majanduslikest huvidest ja ohutusest uute tehnoloogiate omaksvõtmisel.
Ohutus ja tarbijakaitse e-kaubanduses ehk kuidas digitaliseerimine muudab tarbijate käitumist ja tarneahelat.
Tarbijauuringud ja testid näitavad, et suur osa veebikaubanduse vahendusel ostetud toodetest on ohtlikud ja vastuolus EL-i seadusraamistikuga – süttivad mobiiltelefonide laadijad, toksilised kemikaalid kosmeetikatoodetes, ohtlikud mänguasjad, laste tekstiilitooted, mis võivad põhjustada lämbumist jne., neid tooteid on üsna palju.
Seoses e-kaubanduse kasvuga globaalselt on tarbijad seatud olukorda, kus nad ei pruugi tajuda riski ja ohtu. Tarbijatel on õigus eeldada, et kõik tooted ja teenused on ohutud ja ohutus peab olema tõestatud enne turule laskmist.
EL peab tagama meile turvalise keskkonna ja seepärast tuleks üle vaadata Tooteohutuse, Tootevastutuse ja e-kaubanduse direktiivid, aga samuti muuta efektiivsemaks turujärelevalve ja uuendama tollikontrolli.
Tarbijate ostukäitumine on muutunud radikaalselt, sest üha rohkem sooritatakse oste väljastpoolt EL-i ja isegi sotsiaalmeedia kanali Instagram vahendusel.
Erinevalt turujärelevalve reeglitest, mis on kehtestatud ühtlustatud toodetele nagu mänguasjad ja olmeelektroonikaseadmed on tarbijakaupadele nagu riided, kingad, mööbel, sporditarbed, lauanõud jne. kehtestatud väga nõrgad jälgitavuse reeglid. Tarbijatele on keeruline seletada miks nukuvoodi on paremini kontrollitud kui lapsevoodi.
Õiglane kohtlemine digitaalses keskkonnas.
Kuidas tagada tarbijatele õiglane kohtlemine ja õiguste kaitse internetis.
Arvati, et EL-i tarbijad on piisavalt kaitstud ka kehtiva õigusraamistikuga.
Silmas pidades aga asjaolu, et turunduspraktikad arenevad jõudsalt, siis tuleb kindlustada, et ka tuleviku ärimudelid oleksid tarbijate suhtes ausad ja õiglased.
Hiljuti vastuvõetud direktiiv 2019/2161 käsitleb nii tõhusamat jõustamist kui tarbijakaitse reeglite kaasajastamist, et muuta digitaalne majandus konkurentsi -võimelisemaks, õiglasemaks ja läbipaistvamaks.
Finantsteenused digitaalajastul on totaalselt muutunud kuna on lihtsustunud juurdepääs internetipõhisele teabele, mis võimaldab toodete võrdlemist ja vähendab pakkuja vahetamisega kaasnevaid kulusid.
Kas aga olemasolev seadusandlik raamistik vastab aja nõuetele ja kas digitaliseerimine on katalüsaatoriks või hoopis takistuseks finantsteenuste ühtsel turul.
Digitaliseerimine pakub tarbijatele hüvesid ja võimalusi nagu lihtne juurdepääs, mugavus, kättesaadavus, aga samas kujutab endas riske nagu küberturvalisus, andmetega seotud probleemid ja konfidentsiaalsus, tarbijate diskrimineerimine jne. Suurem osa finantstoodetest ja teenustest on keerulised, mis tähendab, et tarbijad vajavad nii adekvaatset infot kui kaitset.
Komisjon hindab praegu 2002 a. finantsteenuste kaugturunduse direktiivi, mis pakub võtmeinfot, mida tuleb tarbijatele edastada enne lepingu sõlmimist selgel ja arusaadaval viisil, aga ei täpsusta kuidas ja millal sellist infot tuleks anda. Kindlasti tuleks parendada pakutava info kvaliteeti, aga samas vähendada selle mahtu, mis tapab info olemuse.
Vastutustundlik laenamine ja võlgnevused.
Rohkem kui 10 protsendil Euroopa Liidu majapidamistest on tasumata rent või kommunaalmaksud , osamaks kinnisvaralt, neil on tagasi maksmata laenud või on sattunud võlgadesse. Mõnedes regioonides on see isegi 33 protsenti.
Võlgadesse sattumist saab ennetada vastutustundliku laenamise praktikate abil edastades eelnevalt asjakohast teavet, koolitada tarbijat ja aidata hinnata tema finantsvõimekust.
Samas agressiivsed müügipraktikad, kõrged tasud lühiajalistele laenudele muudavad tarbijad väga haavatavaks ja halvendavad nende majanduslikku olukorda drastiliselt ja langetavad elatustaset.
Võlanõustamine võib aidata tarbijaid spiraalist välja tuua, aga see pole alati lihtne lahendus ja seda ei praktiseeri ka mitte kõik liikmesriigid.
Tarbijakrediidi direktiiv on praegu ülevaatamisel, eesmärgiga ennetada ja pidurdada vastutustundetut laenamist – laenuandjad enne laenude väljastamist peavad põhjalikult analüüsima laenajate maksujõulisust.
Toodete kestvus ja ringmajandus.
Milliste probleemide ja väljakutsetega me seisame silmitsi kui räägime toodete kestlikkusest, nende parandamisest ja tarbijate huvist jagamise, rentimise ja renoveerimise vastu, mis on uudsed ja kiiresti arenevad trendid kogu maailmas.
Tarbijad soovivad jätkuvalt panustada rohelisse majandusse, aga nende tegelik osalus selles protsessis on ikka veel madal erinevate takistuste tõttu. Näiteks ei ole võimalik tooteid parandada kuna see on kas liiga kulukas või kauakestev protsess või puuduvad vastavad varuosad. Ka uued innovatiivsed trendid nagu toodete rentimine või renoveerimine on esialgu siiski ainult nishi turg.
Ökodisaini tuleb kasutada süstemaatiliselt ja seda edasi arendada kui vahendit, mille abil parendada toodete kestvust ja parandamist. Tarbijad vajavad täpsemat infot toodete kasutusea kohta ja kas see on ka kergesti parandatav – seda infot peaksid nad saama juba ostukohast.
2019 a. Komisjoni ökodisaini pakett tõi kaasa mõningase progressi selles osas, et külmetuskappide , pesumasinate ja nõudepesumasinate tagavaraosad oleksid kättesaadavad minimaalselt 7 kuni 10. aasta jooksul. Tarbijad oleksid soovinud näha paketi laiemat ulatusala kui ainult need tootekategooriad.
EL pakub välja 2020 a. märtsis uue ringmajanduse tegevuskava, mis sisaldab uusi meetmeid aitamaks tarbijatel valida kestlikke ja parandatavaid tooteid.
Rohepesu vastane võitlus.
Milliste regulatoorsete ja ja mitteregulatoorsete vahenditega me saame peatada eksitavad ja valed keskkonna alased väited.
Tõdeti, et tuleks välja töötada selgemad ja rangemad reeglid ja paremini jõustada ebaausate kaubandustavade direktiivi rohelisi väiteid puudutavat osa kuna praegune süsteem jätab lahtiseks paljud olulised kriteeriumid, sest väited on liiga üldised ja ülepaisutatud, nende teaduslikku põhjendust on raske hinnata. Seega vaja on üldist lähenemisviisi kuidas hinnata rohelisi väiteid. Võiks kaaluda ka musta nimekirja koostamist, et nimetada ja häbistada (name and shame) pettureid avalikult.
Kuidas tarbijad saavad vähendada oma ökoloogilist jalajälge.
Millist informatsiooni tarbijad vajavad saavutamaks 2050. aastaks kliimaneutraalsus.
Informatsioon on muidugi vajalik, aga ainult sellest ei piisa.
Keskkond, milles tarbijad oma otsuseid langetavad peab samuti muutuma, mis tähendab, et jätkusuutlik valik peab saama kättesaadavamaks ja atraktiivseks.
Positiivsed sõnumid peaksid aitama tarbijatel valida kestlikumaid tooteid ja teenuseid näiteks rohkem eelistada taimetoitu, auto asemel kasutada ühistransporti jne. Tähtis on need sõnumid siduda keskkonnaga, tervisega ja elustiiliga jne.
Kaasata tuleks nii sotsiaalmeedia kui ka haridussüsteem.
Komisjon peaks omalt poolt välja pakkuma vastavaid platvorme ja välja töötama EL-i ülese elustiili äppi.
Suutlikkuse suurendamine.
Arutelu käigus tõdeti, et tarbijate koolitamine selle kõige laiemas mõttes – nii teooria, piiriülesed teemad, parimad praktikad, uurimistehnikad jne. on olulised ja selleks tuleks suurendada ja optimeerida ressursse.
Samuti oleks vajalik, et EL looks ELi tarbijaagentuuri, mis käsitleks Euroopa tarbijate probleeme ja aitaks neil üle saada ka keelebarjäärist.
Tuleks moodustada noorte inimeste gruppe, et saada neilt uusi ideid tarbijakaitse valdkonna edendamiseks.
Tarbijaharidus.
Tarbijakaitse on EL-i tasemel väärtus ja alustada tuleks juba koolist, et integreerida see teema kooliprogrammi kui eraldi õppeaine või siduda see vastavate õppeainetega.
Võtmeisikud on kindlasti õpetajad ja neid tuleks varustada vastavate materjalidega ja vahenditega, vajadusel premeerida nii õpetajaid, õpilasi ja koole.
Jätkuvalt oluline on ka elukestev õpe nii tarbijatele kui äripoolele.
Kindlasti tuleks rahastada nii ELi kui riiklike projekte ja arendada uusi haridusmudeleid – nii formaalseid kui mitteformaalseid.
Jõustamine.
Selleks, et saavutada kõrgetasemeline tarbijakaitse, tuleb seadusi efektiivselt jõustada, paraku on just nõrgavõitu jõustamine suureks probleemiks – seda tõdes Komisjon hinnates 2015-2017. aastal tarbijakaitseseadust.
Olulised valdkonnad, kus tuleb jõustamist tugevdada on rohepesu, digitaalne majandus, finantsteenused, andmekaitse, ebaausad kaubandustavad ja e-kaubandus.
Hinnata tuleks kolmandatest riikidest tulevate kaupade ohutust ja parendada nende jälgitavust.
Tuleks kaaluda võimalust luua piiriülene platvorm, mis koordineeriks jõustamist ja lihtsustaks protseduure.
Kollektiivne kaebuste lahendamise süsteem peaks olema operatiivne, et tarbija teaks, milline asutus on kompetentne ja pädev tema probleemidega tegelemiseks.
Teadlikkuse tõstmine ja jagamine.
Monitoorida tuleks valdkondi nagu reisimine, veebikaubandus, teenused (auto rent), finantsturud, toodete kestlikkus ja säästlik tarbimine.
Selleks et efektiivselt valdkondade tulemuslikkust hinnata on vaja vastavaid standardeid, võrreldavat infot ja indikaatoreid nagu tarbijate kaebuste arvu, ODR kasutust, kahjustusi, vigastusi jne.
Tarbija punktitabeli (Consumer Scoreboard) sarnast infomaterjali oleks jätkuvalt vaja, et omada ülevaadet ja võrreldavat teavet EL-is toimuvast.
Euroopa tarbijapoliitika alane koostöö.
Kuna me toimime ühtse siseturu tingimustes on vaja erinevate osapoolte aktiivset panust, tagamaks tasakaalustatud seadusandlik raamistik ja efektiivsed jõustamisstruktuurid. ELi tasandil koostöö ja koordineerimise tulemusel peab olema tarbijakaitse kõrge tase tagatud kõikides liikmesriikides.
Tuleb jätkata ja arendada dialoogi erinevate sihtgruppidega neid konsulteerides ja kaasates Erasmuse, veebikoosolekute, uudiskirjade ja sotsiaalmeedia kanalite kaudu ja reklaamida parimaid praktikaid, propageerida tarbijakaitse liikumist jne.
Taasluua tuleb Euroopa Tarbijate nõuanderühm – ECCG.
Võimaldada tarbijatele aktiivne osalemine Tuleviku Euroopa (Future Europe) tegevuses.
Linda Läänesaar
Eesti Tarbijakaitse Liidu
Tegevdirektor
6411697
