Algatuse eesmärk on, et müüdavad tarbekaubad oleks vastupidavamad ja neid oleks võimalik hõlpsamini parandada. Algatusega soovitakse vähendada tekkivate jäätmete hulka, et toetada keskkonnakaitset ja rohepööret. Muudatuste tulemusel peaks vähenema kaupade tootmine ja vajadus väärtuslike ressursside järele, tootmaks uusi tooteid. Samuti on oluline tarbijakaitse aspekt, kuivõrd toodete pikem kasutusiga ja lihtsam parandamine aitab tarbijail raha kokku hoida. Komisjon kahtles algatuse vajalikkuses ja otsustas arutelu sel teemal jätkata kahe nädala pärast toimuval istungil.

Komisjoni esimehe Liisa Pakosta sõnul leidis komisjon, et sellist direktiivi ei ole üldse vaja. “Direktiivi sisuks oli liikmesriikidele kohustus luua veebileht, et inimesed leiaks paremini paranduskohti üles. Aga selle küsimuse on erasektor juba edukalt lahendanud – on erinevaid veebilehti, kust on info hästi leitav. Ja kui inimestel on sellega muresid, siis on lahenduseks haridus – inimesed peavadki oskama kaasajal infot tarbida. Pereemana julgen kinnitada, et kes vähegi otsib, leiab kodumasina või telefoni parandamise koha ikka üles,” lausus Pakosta.

Istungil märgiti, et algatusega soovitakse luua lihtsaid ja odavamaid võimalusi toodete parandamiseks, sealhulgas luua veebiplatvorm, et viia tarbijad kokku nende kodukohas tegutsevate parandajate ja taastatud kaupade müüjatega. Ministeeriumide esindajad osutasid, et mitmed riigid eelistavad, et loodaks Euroopa Liidu ülene veebileht. Valitsuse esitatud seisukohtade järgi sobiks Eestile nii liikmesriikides loodav kui ka EL-ülene parandamisteenuste platvorm, mis aitaks tarbijail leida ja võrrelda parandusteenuse osutajaid ning ettevõtjate kontakte, kes müüvad taastatud kaupu ning ostavad sel eesmärgil vanu seadmeid.

“Teiseks taheti direktiiviga panna parandajatele kohustus anda inimestele tabelitäis infot ette, näiteks kirjutada, et kui palju parandamine täpselt maksab või kui see pole teada, siis kirjeldada hinnani jõudmise viisi. See ei anna midagi juurde, sest hinnakujunemine ja -võrdlemine käib arukal tarbijal juba tänagi, seda udupikk kohustuslik tabel paremaks ega lihtsamaks ei tee,” sõnas Pakosta. Ta lisas, et asju tuleb parandada, ent plaanitud muudatuste asemel on vaja keskkonna hoidmiseks toota kauakestvaid ja lihtsalt ringmajandusse viidavaid tooteid ning koolides asjade parandamist õpetada.

Ministeeriumide esindajad osutasid, et algatus on osa suuremast paketist ning see, et tooted oleks parandatavad, näiteks telefonil oleks võimalik akut vahetada ja tarbija ei peaks üksnes aku tõttu uut telefoni ostma, vaid saaks selle tagastada ja garantii korras või ka pärast seda aku vahetada, tuleneb kestlike toodete ökodisaini määrusest.

Algatuse järgi saab tarbija õiguse nõuda tootjalt parandatava toote, näiteks pesumasina, nõudepesumasina või tolmuimeja parandamist; tootja peab tarbijat teavitama, milliseid tooteid ta on kohustatud parandama; kehtestatakse parandusteabe vorm, et oleks lihtsam paranduspakkumisi võrrelda ning töötatakse välja Euroopa parandusteenuste kvaliteedistandard. Eesmärk on suunata tarbijaid eelistama kaupade parandamist ja luua selleks rohkem lihtsaid ja odavamaid võimalusi.

Valitsuse esitatud seisukohtades tuuakse välja, et kui tarbijatele luuakse õigus toodete parandamist nõuda, siis peab see olema praktikas rakendatav, näiteks on vaja läbi mõelda piiriülesed olukorrad. Parandusteabe vormi puhul on valitsuse esitatud seisukohtades kirjas, et tuleks vältida info üleküllust. Parandamisteenuste platvormi ideed saab Eesti valitsuse esitatud seisukohtade järgi toetada, aga kui luuakse EL-ülene platvorm, siis peaks see olemasolevate infosüsteemidega ühilduma.

Pakosta sõnul on Euroopa Liidu asjade komisjon valmis ära kuulama teiste riikide arvamused ja direktiivi eelnõu uuesti arutama 21. juuli istungil. Majanduskomisjon valdkondliku komisjonina toetas valitsuse esitatud seisukohti.

Istungil tutvustasid algatust ja valitsuse seisukohti ning vastasid Riigikogu liikmete küsimustele Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse juhataja Vaike Murumets ja nõunik Iris Helena Fjuk ning Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Piret Otsason.

Euronicsi Järelteeninduses töötav Meelis Soasepp leidis, et katkiseid asju tuleks alati parandada.

“Tootjad väga hea meelega, ka tänapäeval, remondivad tooteid. Kahjuks on olukord selline turul, et tarbijad ise ei ole väga huvitatud sellest, et nende tooteid remonditaks, kui midagi peaks juhtuma. Kui toote remontimise kulu on kallim kui omahind, siis ma arvan, et seda ei juhtu, et neid hakatakse remontima,” lausus Soasepp.

Parandamine võib tähendada tootes terve ploki väljavahetamist, sest eraldi detailidele juurde ei pääse.

“Ei ole elektroonikaseadmete parandamises viimase kümne aasta jooksul suuri muudatusi olnud, võib-olla on veatuvastus läinud pisut keerulisemaks ja parandatakse moodulivahetuse kaupa,” ütles Euronicsi hooldusjuht Sven Kolts.

Seadused aga remontimist praegu ei soosi.

“Ka seadusandlus tänasel päeval ei toeta väga seda ettepanekut. Tarbijad on teadlikud sellest, et kui toodet on juba ühe korra remonditud, siis on neil õigus või tekib neil ootus, et see toode välja vahetatakse,” lausus Soasepp.

Nüüd leiab aga Euroopa Komisjon, et Euroopa inimesed pole küllalt teadlikud, et asjade eluiga saab parandamisega pikendada.

“Direktiivi ettepanekus on sees üks asi, mis ka meil palju komisjonis kõneainet tekitas, et peaks looma mingisuguse platvormi, kus inimesed saavad oma asjade, näiteks pesumasinate parandajaid otsida. Mitmed komisjoni liikmed tõid esile, et on võimalik Google`isse see otsing sisse lüüa ja sealt ju leiab,” lausus Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) liige Rain Epler (EKRE).

ELAK-i hinnangul on Eestis praegu kõik teavituse ja remontimise võimalused juba olemas.

“Komisjoni liikmed olid ühel arvamusel selles, et asju võiks parandada, neid kasutada, nende eluiga võiks olla pikem. Küll aga oldi ka ühel arvamusel selles, et selleks ei pea Euroopa üleselt mingisugust direktiivi vastu võtma,” ütles Epler.