Tarbijal on õigus saada pakutavate kaupade kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks. Kauba maksumust võib tarbija vaatenurgast pidada üheks tähelepanuväärsemaks teguriks ostuotsuse kujunemisel, mistõttu on äärmiselt oluline tarbijale esitada ostueelne teave selgelt ja üheselt arusaadavalt.
Kauba müümisel eristatakse kahte liiki hinnateavet – müügihind ja ühikuhind, mis on kohustuslik välja tuua. Müügihind on hind, mida tarbija maksab toote eest selle ostmisel ehk tasutav lõpphind. Teiseks kohustuslikuks liigiks on ühikuhind, mis näitab toote maksumust mõõtühiku kaupa tulenevalt konkreetse toote koguse tavalisest mõõdupuust. Ühikuhind annab tarbijale võimaluse erineva suurusega pakendites müüdavat kaupa võrrelda ja teha ostuotsus erinevate kaupade ja hindade seast vastavalt ühikuhinnale, mis on sageli majanduslikult mõistlikum kui lähtuda ainult toote müügihinnast.
Hinnateave tuleb märkida kaubale, selle müügipakendile või panna välja kauba vahetusse lähedusse. Müügihind ja ühikuhind peavad olema avaldatud kõigi müügikohas müügiks olevate, samuti müügikoha vaateaknal eksponeeritud kaupade puhul, kui need ei ole vaateakna kujunduse osaks ja neid on võimalik vaateaknalt lihtsalt eemaldada ja tarbijale müüa. Teave hinna kohta peab olema sellise paigutuse ja mõõtmetega, et see oleks tarbijale kergesti märgatav.
Tavahind peab olema hõlpsalt märgatav
Püsikliendi kampaaniate korral tuleb jälgida, et püsikliendile kehtiv erihind ei oleks visuaalselt liiga esile tungiv. Tarbijal peab olema võimalus kergesti märgata ka tavakliendi hinda. Tarbijakaitseamet soovitab hinnateabe avaldamisel järgida kõikide müügikohas pakutavate kaupade osas ühtset kujundust eri liiki hindade paigutamisel, et vältida kliendi eksitamist.
Sarnaselt kaupade müümisega peab ettevõtja hindadest teavitama tarbijaid ka teenuseid müües. Tarbijale tuleb näidata teenuse eest tasumisele kuuluvat lõpphinda. Kui lõpphinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, tuleb tarbijat teavitada teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on talle sobiva teenuse ostmisel kujunevat hinda piisavalt võimalik prognoosida.
Teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument peab olema välja pandud teenuse osutamise kohas või kaupleja tegevuskohas, samuti kaupleja veebilehel selliselt, et see oleks tarbijale märgatav.
Mida jälgida soodusmüükidel?
Kui kaupmees soovib teha kampaaniat, mida nimetab ta lõpu-, tühjendus- , sulgemismüügiks või muu taolise nimetusega, tuleb tal üheaegselt täita teatud tingimused. Selline müük peab olema seotud kogu kauba või sellest piiritletud osa lõpumüügiga, müügi kestvus peab olema määratletud ning kauba hind peab olema tavahinnast tunduvalt madalam.
Kasutades väljendeid nagu soodusmüük, allahindlus jms, tuleb kauplejal samuti täita teatud tingimused samaaegselt: müük peab olema seotud kaupleja poolt tavaliselt müüdava kaubaga, müügiperiood on määratletud ning hind on tavalisest tunduvalt madalam.
Reklaam ei tohi olla tarbijat eksitav
Reklaamis peab tarbijale arusaadavalt välja tooma, millistele kaupadele allahindlus kehtib. Tarbija suhtes on ebaaus hinnaga manipuleerimine ehk hinna kunstlik tõstmine allahindluste eel. Allahindluse puhul peab selgelt olema välja toodud kauba lõpphind. Allahindlus ei saa kesta piiramatu tähtajaga ning pidevalt kestev allahindlus tähendab sisuliselt hindade tavahinnaks kujunemist.
Eksitavaks võib kujuneda olukord, kui klientidele reklaamitakse suurt allahindlust või soodusmüüki, kuid poes selgub, et see puudutab ainult väikest osa kaupadest. Näiteks kutsung „Kõik kaubad kuni – 50%“ tähendab, et kõik kaubad kaupluses peavad olema allahinnatud kuni 50 protsenti.
Reklaam “Allahindlus 20% kuni 70%“ tähendab, et kõik kaupluses müüdavad kaubad peavad olema allahinnatud selles vahemikus.
Üleskutse “Allahindlus -25%“ tähendab, et kõik kaubad peavad olema allahinnatud 25 protsenti.
“Allahindlus kuni -50%“ tähendab, et allahindluse protsent kaupluses ulatub kuni 50 protsendini ja võib olla ka väiksem, näiteks 10 või 15%.
Reklaamides allahindluse protsendilist vahemikku, tuleb kauplejal olla väga tähelepanelik ja arvestada, et allahinnatud toodete seas peab olema proportsionaalselt nii madalaima kui kõrgeima protsendimääraga allahinnatud tooteid. Tarbija tehinguotsuse mõjutajaks on eeskätt vahemiku ülemine määr ehk suurim lubatud allahindluse protsent.
Uut müügi- ja ühikuhinnast madalamat hinda peab kauba juures näitama ka soodustingimustel kaupa müües. Uut hinda ei ole kauba juures vaja avaldada ainult sel juhul, kui müügikohas kehtib selline ühetaoline soodustus lühiajaliselt ning kõikidele kaupluses müüdavatele toodetele ilma erandite ja välistusteta. Taolises olukorras oleks ebamõistlik nõuda kõikide toodete ümberhinnastamist lühikeseks ajaks.
Kui hind kassas erineb riiulile märgitust
Kui kassas olev hind erineb kaubal või kauba juures olevast hinnast, võib tarbija ostust loobuda või osta kauba uue hinnaga. Paljud kauplejad on valmis heade kliendisuhete säilitamise eesmärgil müüma tarbijale kauba müügisaalis esitletud hinnaga ja on seda ka avalikult meedia vahendusel välja öelnud. Kindlasti tuleks tarbijal müügihinna erinevusele viidata juba kassas, sest hiljem erinevust märgates on seda oluliselt raskem tõendada. Kauplejal tasub teha omalt poolt kõik, et juhtkonna antud avalikud lubadused jõuaksid igasse kassasse, et vältida olukordi, mil avalikud lubadused reaalsetes olukordades vett ei pea.
Täpsemate suuniste osas soovitame ettevõtjatel tutvuda tarbijakaitseameti kodulehel oleva juhendiga „Müügi- ja ühikuhinna avaldamise ning soodustingimustel müügist teavitamise kohta“.
Autor: Sander Sepa, tarbijakaitseameti turujärelevalveosakonna jurist
Heade soovidega
Pille Kalda
Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert
