23.10.2017 Päritoluriigi esitamise ja toidu topeltstandardite arutelu memo
23. oktoobril 2017 toimus Maaeluministeeriumis arutelu, millel käsitleti järgmisi teemasid:
• toidu topeltstandardid;
• piima, piimatoodete valmistamisel kasutatava piima, lihavalmististe ja -toodete valmistamisel kasutatava liha müügipakendil päritoluriigi või lähtekoha esitamine märgistusel.
Kokkuvõtte tegi Külli Suurvarik, Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist.
Kokkuvõte
Osalejad Eesti Kaupmeeste Liidu, Selveri, Valio Eesti ASi, Eesti Tarbijakaitse Liidu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja, HKScan Estonia, Farmi/Tere, Arke Lihatööstuse ASi, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Tarbijakaitse-ameti, Sotsiaalministeeriumi, Maaelu¬ministeeriu¬mi ning Veterinaar- ja Toiduameti esindajad
Kokkuvõte 1) Toidu topeltstandardid
Maaeluministeeriumi esindajad tutvustasid toidu topeltstandarditega seonduvat ühisturul ning lubasid osalenuid teema arengutega kursis hoida.
2) Päritolu esitamise kohustuslikud nõuded
Maaeluministeeriumi esindajad tutvustasid toidutoorme päritolu esitamise kontseptsiooni. Osalenud ei olnud ühisel seisukohal nõuete kehtestamise vajaduses ning rõhutasid vajadust enne otsuste tegemist analüüsida põhjalikult nõuete kehtestamisega kaasnevaid mõjusid.
Pikem kirjeldus
Maaeluminister Tarmo Tamm tutvustas teemasid, teavitades, et ELi tasandil on oluliseks tõusnud (toidu) topeltstandardite teema ja ka toidu päritolu märgistamise teema, mis mõlemad on olulised tarbijatele. Ettekandeid tegid Martin Minjajev ja Katrin Lõhmus (Maaeluministeeriumi toidu¬ohutuse osakonnast), teemasid kommenteeris Toomas Kevvai (Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler).
1) Topeltstandardid
Minister andis ülevaate ELis päevakorral olevast toidu topeltstandardite teemast, millele on tähelepanu juhtinud Visegradi riigid (Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari). Martin Minjajev selgitas, et topeltstandardite kasutamine all mõeldakse seda, et mõningates piirkondades turustatakse kehvema kvaliteetiga tooteid võrreldes sama välimuse ja kaubanimega toodetega teistes piirkondades. Tootegruppidest on praegu rõhk toidul. Probleem on seotud pigem rahvusvaheliste suurtootjatega. Tööstuse esindajate sõnul tuleneb toidu koostise erinevus nii tarbijate maitse-eelistuste arvestamisest kui ka muudest teguritest. Üldjuhul ei ole tegemist märgistuse nõuete rikkumisega ega toiduohutuse küsimusega. Riigiti erinev suhkru- või soolasisaldus toodetes võib olla seotud ka liikmesriikides tervisepoliitika (nt toidu koostise reformuleerimise) ellu viimise erineva kiirusega. Katrin Lõhmus tutvustas teistes liikmesriikides tehtud uuringute tulemusi. Need näitavad, et on leitud tooteid, mille koostis riigiti erineb, samas on leitud ka tooteid, mis on riigiti sama koostisega. Martin Minjajev tutvustas Euroopa Komisjoni plaani teemaga tegelemiseks (esmased suunised kehtivate õigusaktide rakendamiseks valmisid septembris; ühtse metoodika valmimine ning liikmesriikide uuringute kaasrahastamine toimub järgmisel aastal). Probleemi ulatuse hindamiseks ELis on vaja võrreldavaid andmeid, mille saamiseks töötab Euroopa Komisjon välja ühtset metoodikat, mis loodetakse valmis saada järgmisel aastal. Samuti peaks see käsitlema ühtset arusaama, milliseid koostise erinevusi saab aktsepteerida ja millistest alates võib pidada tarbijate eksitamiseks. Kuigi Euroopa Komisjoni arvates saab toidu puhul probleemiga tegelemiseks kasutada toidualase teabe määrust 1169/2011 ja direktiivi 2005/29 ebaausate kauplemistavade kohta, ei ole liikmesriigid selles asjas üksmeelel.
Eestis on tehtud esimene kiirvaatlus, mis põhines Eesti ja teiste riikide kodulehtedel toodete kohta esitatud teabe võrdlemisel. Sellest nähtub, et Eesti turul on tooteid, mille koostis erineb teiste riikide turul olevatest sarnastest toodetest. Pärast metoodika valmimist plaanitakse teha täpsem uuring.
Toomas Kevvai tutvustas Bratislavas 13.10.2107 toimunud kohtumisel räägitut ning ütles, et ELis on teema poliitiliselt väga oluline. Probleem on Ida- ja Lääne-Euroopa riikide vahel ka emotsionaalne (nt räägitakse II järgu tarbijatest). Euroopa Komisjoni tarbijakaitsevolinik Jourova oli kohtumisel mitmel korral rõhutanud, et kehtiva tarbijakaitsedirektiiviga saab probleemi lahendada ning praegu töötatakse juhistega, mis aitaksid liikmesriikidel seda ühtmoodi rakendada. Euroopa toidutootjate ühenduste sõnul tulenevad koostise erinevused tarbija eelistustest ja ka tooraine kvaliteedist. Näiteks ei olevat kohaliku tooraine kasutamise puhul alati võimalik sama koostist tagada. Siiski on keeruline põhjendada nt kalapulkades kalamassi kasutamist tarbijate eelistusega juhul, kui ühele turule tehakse kalapulgad fileest, teisele aga kalamassist. Kohtumisel oli arutatud ka selle üle, kas ühisturul peab toode olema kõikjal sama ning et kaugele¬ulatuvate järelduste tegemiseks on oluline, et võrdlusbaas hõlmaks kogu Euroopat. Eeldus on, et kogu siseturul oleks ühe välimuse ja kaubanimega toode tolerantsi piirides sama koostisega.
Ministeeriumis toimunud arutelul osalenutel ei olnud ühist arusaama, kas ühesuguse välimuse ja kaubanimega tooted peaksid ühisturul olema sama koostisega. Üldiselt oldi nõus, et enne hinnangute andmist on vaja olukorda täpsemalt uurida (et aru saada probleemi ulatusest Eestis) ning kokku leppida võrdluskriteeriumid (mis on võrdlustoode, kui suur on aktsepteeritav varieerumise ulatus). Toetati ELi põhise ühise metoodika järgimist. Oli arvamusi, et ei ole selge, milliseid kohaliku tarbija õigusi rikutakse, kui toote märgistus on nõuetekohane (ei ole ju olemas mõistet „Euroopa tarbija“). Ka on tööstusele on tootlikum ja efektiivsem toota sarnase retseptuuriga toodet. Väljendati arvamusi toodete võimaliku standardiseerimise vastu. Leiti, et lisaks tarbijate maitse-eelistuste arvestamisele on üheks koostise erinevust põhjustavaks teguriks ka tarbijate ostujõud. On ette tulnud juhtumeid, kus erinevatest riikidest (nt Poolast ja Itaaliast) on Eestisse toodud pisut erineva koostisega sama brändi kaupu, mistõttu on kauba hinnaerinevus olnud märkimisväärne ja see on tekitanud turul segadust. Arvati, et Eesti tööstus ei ole teemaga seotud ning et Eestist ei lähe välja kehvema kvaliteediga toitu. Mõned osalejad arvasid, et tarbija vaatevinklist vaadatuna peaks sama välimusega bränditoode siiski olema ka riigiti sama koostisega. Toomas Kevvai kinnitas, et ELi tasandil ei ole plaanis tooteid standardiseerima hakata, ning lubas osalenuid teema arengutega kursis hoida.
2) Päritoluriigi või lähtekoha esitamine
Martin Minjajev andis ülevaate, millised õigusaktid on EL-s päritolumärgistuse teemal juba kehtestatud ja millised on kehtestamisel. 2011. a võeti vastu uus märgistuse määrus, millega anti Euroopa Komisjonile volitus teatud ajaraami piires mitmesuguste märgistamisreeglite kehtestamiseks, sh liha- ja piimatoodete koostisosana kasutatud liha ja piima päritolu märgistamiseks. Vabatahtlikku päritolu esitamist reguleeriva eelnõu plaanib Euroopa Komisjon saata lähiajal avalikule konsultatsioonile. Pärast liha- ja piimatoodete koostisosana kasutatud liha ja piima päritolu kohustusliku märgistamisega kaasnevate mõjude hindamist leidis Euroopa Komisjon, et meede tõstab toidu hinda, ning ei soovinud sellega ELi tasandil edasi minna. Seetõttu on kaheksa liikmesriiki kehtestanud sellised nõuded riigi tasandil. Kuigi Euroopa Komisjon ei toeta liikmesriigi tasandil selliste nõuete kehtestamist, mis peaksid olema kehtestatud ELi tasandil, lubati liikmesriikidel need nõuded kehtestada kaheks aastaks, et saada andmeid täpsemaks mõjuhinnanguks, mille kohta tuleb Euroopa Komisjonile esitada raport. Enamik riikidest on nõuded kehtestanud kaheks aastaks, kuid mõned (nt Itaalia) on teada andnud, et soovivad päritolu märgistamise nõuded jätta kehtima pärast kaheaastase perioodi lõppu. Arvestades asjaolu, et meie lähinaabrid Soome ja Leedu on kehtestanud päritolu märgistamise nõuded, siis on soov arutada, kas ka Eestis oleks vaja kehtestada sarnaseid reegleid.
Katrin Lõhmus tutvustas võimalike Eesti nõuete kontseptsiooni, mis on koostatud arvestades teiste riikide sama teema nõudeid.
Minister palus osalejatelt arvamusi, kuidas nad suhtuvad liha ja piimatoodete päritoluriigi kohustuslikku esitamisse Eesti tootjate toetamiseks mõeldud meetmena. Ühtset seisukohta teema osas ei tekkinud. Arvamusi oli sellest, et päritolu kohustuslik esitamine on vajalik, kuni selleni, et see töötab ühe esialgse eesmärgi – toetada Eesti tootjat – vastu. Mitmeid kordi väljendati arvamust, et enne otsuse tegemist on vaja hinnata mõjusid. Avaldati arvamust, et tuleks kaaluda ka muid meetmeid (nt Euroopa Komisjoni ja teiste liikmesriikide mõjutamine).
Kohustuslikule nõuete kehtestamisele olid vastu või pigem vastu enamik tööstuste esindajatest, poolt või pigem poolt olid tootjate ja tarbijate esindajad.
Pooltargumentidena toodi esile järgmisi aspekte: tarbija huvi päritolu vastu; tarbija eelistab omamaist toodet; tarbijale on täiendav info kasulik; Euroopas on suund kohustusliku päritolu esitamise poole (meie naabrid on juba seda teed läinud) ning Eesti kaotab, kui ootab nõuete kehtestamisega liiga kaua; tööstusele märgistamise muutusest tulenevad kulud (nt trükiplaatidele ja printeritele) on ühekordsed; märgisüsteemid (nt pääsukesemärk) ei ole kõigile tarbijatele üheselt arusaadavad.
Vastuargumentidena toodi esile järgmisi aspekte: suur kulu ettevõtjatele; täiendava märgistamise kulude tõusu tõttu tõuseb toote hind, mistõttu saab eelise sissetoodav toode; kodumaise toote käive kukub ning tagasilöögi saab Eesti tootja; vabatahtlikult on võimalik päritolu juba praegu esitada; üldine protektsionistliku suuna laienemine EL-s võib halvasti mõjuda toodete tarnimisele Eestist; täiendav info ei mahu pakendile ära ning vaja on muuta kogu pakendikujundust; ebavõrdne olukord, kui Eestisse toodava toote puhul ei pea päritolu näitama; Eesti kui väikese riigi jaoks on kulud suhteliselt suuremad (tekib küsimus järelevalve suutlikkusest – kas VTA suudab järelevalvet teha, arvestades juba niigi suurt töökoormust ja piiratud ressursse); väikestele ettevõtetele on kulud suhteliselt suuremad; keerukas hallata, kui tooraine on pärit nii Eestist kui mujalt (bürokraatiat on palju); tekivad raskused klientide teenindamisel (tarneaugud ja seetõttu trahvid); ei ole selge, kuidas kohustuslik märgistus kaitseb tootjat rohkem kui pääsukesemärk.
Toomas Kevvai selgitas, et teistes liikmesriikides tehtav turukaitse halvendab Eesti võimalusi nendesse oma kaupa müüa. Riigisiseste nõuete kehtestamine ELis killustab ühisturgu. Kohustuslike nõuete, mis kehtiksid vaid Eestis toodetule ja mitte teistest liikmesriikidest sissetoodud kaubale, mõju võib olla üsna ettearvamatu. Praegu tundub, et kohustuslike pärituolunõuete kehtestamine ELis on ühekordne katsetus, mis kipub kontrolli alt välja minema. Seega tekib küsimus, kas me ei tee endale liiga idealistliku hea eeskuju näitamisega. Teisest küljest oleme praeguseks nii integreerunud Euroopa turule, et ilma mõjusid hindamata on raske öelda, kellele (riigisiseste) nõuete kehtestamine oleks kasulik, kellele kahjulik. Paraku tehakse Eestist kaupade väljaviimist mõjutavad otsused mujal.
Avaldati arvamust, et nii topeltstandardite kui ka selle teema puhul on aluseks on eetika.
Probleemina toodi esile, et pool Eestis toodetavast piimast viiakse välja, selle asemel, et sellele Eestis lisaväärtust anda ja kallimana eksportida. Tootjate toetamiseks tuleks tegeleda sellega, kuidas suurendada Eesti piimatoodete eksporti. Hea näitena toodi esile Läti piimandusekspordi¬klastrit.
Minister andis teada, et ta sooviks teemat arutada laiemas ringis ning oli seisukohal, et kui nõuete kehtestamisega kaasneb tööstustele rohkem kulu kui tulu, siis ei oleks asjakohane nõudeid kehtestada. Tarbijal on võimalik infot saada muude märgisüsteemide kaudu (nt pääsukese märk ja lipumärk). Minister oli arvamusel, et tarbijaid tuleks rohkem teavitada märkide erinevast tähendusest ning tuleks teha kampaania märkide tutvustamiseks.
Eveli Post
ministri nõunik
Maaeluministeerium
+372 625 6273
Lai tn 39/ 41, Tallinn, 15056
eveli.post@agri.ee
www.agri.ee
