Tarbijakaitseametisse pöörduvad sageli tarbijad, kes on saanud teate inkassoettevõttelt võlgnevuse kohta, mille olemasolust ei olnud tarbija teadlik. Amet kutsub üles tarbijaid hoolitsema selle eest, et on esitanud enda korrektsed kontaktandmed ja ühtlasi juhib ka võlausaldajate tähelepanu nõude tõendamise kohustusele.

Olukorras, kus tarbija ei täida sõlmitud lepingust tulenevat kohustust, näiteks jätab tasumata teenuse või toote ostuarve, on võlausaldajal õigus nõue võlgniku nõusolekust hoolimata loovutada inkassoettevõttele. Inkassofirmad tegutsevad üldiselt kahel alusel – nad kas on omandanud võlausaldajalt nõude ja saanud seeläbi ise võlausaldajaks või on võlausaldaja volitanud neid võlausaldaja eest võlgu sisse nõudma. Tasub teada, et nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale andma üle nõuet ja muid kohustusi tõendavad dokumendid.

Inkassofirma peab tõendama nõuet

Nõude aluseks olevates dokumentides peavad kajastuma nõude tekkimine või selle sisu, näiteks lepingu dokument, millest tulenev nõue loovutati. Eeltoodu tähendab ka seda, et inkassoettevõtja on kohustatud tõendama nõude olemasolu. Lisaks tuleb vanal võlausaldajal uuele võlausaldajale edastada nõude esitamiseks vajalikku teavet, eelõige peab võlausaldaja inkassole edastama teavet võlgniku isiku ja elu- või asukoha, nõudele vastava kohustuse senise täitmise ning sellega seonduvate asjaolude kohta ja võimalike võlgnikul nõude suhtes eksisteerivate vastuväidete kohta.

Kui tarbija on sõlminud lepingu kauplejaga, tuleb tarbijal veenduda, et lepingus fikseeritud andmed oleksid kehtivad, näiteks nimi, aadress ja e-postiaadress. Kehtivate kontaktandmete olemasolu aitab vältida võimalikke probleeme võlgnevuse sissenõudmisel. Sageli on maksehäireregistrisse või inkassosse sattumist võimalik ära hoida, lihtsalt uuendades oma kontaktandmeid. Tihti siiski selgub, et tarbija ehk võlgnik on muutnud oma aadressi või muid kontakte, mistõttu ei ole ta saanud kätte võlateateid.

Sissenõudmiskulud on seadusega piiratud

Seadusest tulenevalt on inkassofirma sissenõudmiskulud piiratud. Piir sõltub sellest, kas tarbijaga sõlmitud leping on veel kehtiv või enam mitte ning võla suurusest.

Sissenõudmiskulude piir lepingu kehtivuse ajal on iga tähtajaks täitmata rahalise kohustuse eest, näiteks iga tasumata arve, maksegraafiku osamakse jne, võimalik tarbijalt nõuda 5 euro suurust sissenõudmiskulu. Eelnevalt tuleb inkassofirmal tarbijale saata täitmata rahalise kohustuse kohta tasuta teatis.

Pärast lepingu lõpetamist on võimalik nõuda tarbijalt sissenõudmiskulusid alljärgnevate piirmäärade ulatuses: kuni 500 euro suuruse nõude korral on sissenõudmiskulud kuni 30 eurot, 500-1000 euro suuruse nõude korral kuni 40 eurot ning üle 1000 euro suuruse nõude korral on sissenõudmiskulud kuni 50 eurot. Võla sissenõudmiskulude hulka loetakse kõik kulud, mida ettevõte peab tegema, et saada võlgnikult raha kätte. Nendeks kuludeks võib olla võlgnikule helistamine, meeldetuletuskirjade saatmine jne. Lisaks on tarbijal õigus küsida võlgnevuse sisu, kui suur on sissenõudmiskulud, põhivõlgnevus jne.

Juhul, kui tarbijale on esitatud alusetu võlanõue tuleks nõue vaidlustada edastades inkassoettevõttele kirjalik vastulause. Kui inkasso nõuab endiselt nõude tasumist, kuid ei esita nõude aluseks olevaid dokumente ning tarbija on veendunud, et nõue on alusetu, on tarbijal õigus pöörduda avaldusega tarbijavaidluste komisjoni poole.

Pille Kalda, tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert

Aitäh!

Pille Kalda

Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert

620 1719, 506 4608

pille.kalda@tarbijakaitseamet.ee

Eelmisel aastal jõustunud rändlusregulatsioon on tekitanud mõnedes tarbijates ekslikke arusaamu, nagu kõik kõned Euroopa Liidu telefoninumbritele oleksid alati paketipõhise tariifiga sõltumata helistaja enda asukohast ja tema mobiililepingust.

Rändlusregulatsiooni eesmärk oli kaotada alates 15. juunist 2017 Euroopa Liidus rändlustasud ja võimaldada sideteenuse tarbijatel oma koduriigi mobiilipaketti kasutada samadel tingimustel ka Euroopa Liidu riikides reisil olles. Tihti arvatakse, et rändlus ja välismaale helistamine on samaväärne mõiste. Tegelikult ei ole Eestis asudes välismaale helistamisel tegemist rändlusega, vaid rahvusvahelise kõnega, millele on sideettevõtjad kehtestanud eraldi hinnakirja, mis võib olla oluliselt kõrgem rändluse hinnakirjast. Rändlusregulatsioonist tulenev hinnakiri kehtib vaid siis, kui helistaja asub väljaspool Eestit mõnes Euroopa Majanduspiirkonna riigis ning helistab teise Euroopa Majanduspiirkonna riiki. Eristada tuleks kolmandates riikides reisides kehtivat hinnakirja, mille tasud võivad olla tunduvalt kõrgemad.

Samuti on mõnedel tarbijatel väärarusaam, nagu rändluses olles ei tohiks sideettevõtjad üheski paketis rakendada lisatasusid rändluses kasutatud teenuste eest. Tegelikkuses on Tehnilise Järelevalve Amet andnud sideettevõtjatele jätkusuutlikkuse mehhanismi põhimõttel võimaluse rakendada rändluses olles lisatasusid.

Eestis rakendus lepingulistele mobiilsideteenuste pakettidele rändlusteenuste lisatasu operaatorite lõikes erinevalt. Telia ja Elisa rakendasid rändlusteenuste lisatasu kõikidele olemasolevatele pakettidele ja lõid suurema rändlusteenuse vajadusega tarbijatele lisaks uued paketid, kus rändlusteenuste lisatasu ei küsita, kuid mille siseriiklik kuutasu on kõrgem kui rändlusteenuse lisatasuga pakettidel. Tele2 ei rakendanud rändlusteenuste lisatasu enamikele olemasolevatele pakettidele, kuid tõstis seetõttu mitmel paketil siseriiklikku kuutasu 1 või 2 euro võrra. Kuivõrd samas anti rändlusteenuste (kõne, sms ja andmeside) mahtu juurde, siis rändlusteenuste ühikuhinnad langesid. Kõnekaartide puhul rakendasid kõik operaatorid rändlusteenuste lisatasusid.

Seega peaks iga reisihuviline enne reisimist endale selgeks tegema, mis tema paketis sisaldub, et vältida hilisemaid üllatuslikke arveid.

Autor: Karlis Kolk, tarbijakaitseameti turujärelevalve osakonna elektroonilise side ja energia valdkonna jurist

Ikka head!

Pille Kalda

Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert

620 1719, 506 4608

pille.kalda@tarbijakaitseamet.ee

E-kaubandus saab aasta aastalt üha suuremaks osaks inimeste tavapärasest ostukogemusest ning see ajendab ettevõtteid looma aina rohkem veebikaupluseid. Tehniliste lahenduste kõrval ei tohi kaupleja jätta tähelepanuta seadusandlust, sealhulgas e-kaubanduse eripärasid, ja hea tava, mis on aluseks heade kliendisuhete loomiseks.

Ligi 60 protsenti internetikasutajaid üle maailma on ostnud tooteid veebikauplustest. See arv tõuseb veelgi, prognoositakse, et aastaks 2019 suureneb see 63 protsendini. Ka Eestis on möödunud kahe aasta jooksul e-kaubanduse tehingute maht kasvanud üle 30 protsendi. Kõik see loob eelduse edukaks e-kauplemiseks, mis on kliendile mugav ja tema suhtes aus. Usaldusväärsus on oluline märksõna, mida rikkudes ei pruugi tarbija sellesse veebikauplusesse enam tagasi pöörduda.

Tarbijale tuleb anda võimalus teha teadlik otsus

Aus kaupleja austab tarbija õigusi, mistõttu on määrava tähtsusega õigusliku regulatsiooni tundmine ning olukordade lahendamine vastavalt seadusele ning heale tavale. Veebipoe vahendusel sõlmitud müügilepingu puhul on tegemist nii sidevahendi abil sõlmitud lepinguga kui ka arvutivõrgu abil sõlmitud lepinguga, mistõttu kohalduvad võlaõigusseaduse järgi täiendavad nõuded. Suurt tähelepanu tuleb pöörata lepingueelse teabe andmise kohustusele, võimaldamaks tarbijal teha teadlik ostuotsus.

Üks suurimaid erinevusi e-kaubanduse ja tavakaubanduse vahel on e-kaubanduses kehtiv 14-päevane taganemisõigus, mil tarbija võib toote tagastada ilma põhjust esitamata. Kauplejad välistavad tihti taganemisõigust põhjendustega, mis seadusega ühte jalga ei käi, üritades vältida toodete tagastamist, mida ei ole võimalik enam uuena müüa. Näiteks lisatakse müügitingimustesse punkt: „Toodet ei ole võimalik 14 päeva jooksul tagastada, kui toodet on kasutatud.“

Tegelikkuses on seaduses sätestatud kindlad erandid, mille puhul on võimalik taganemisõigus välistada ning kui olukord erandi alla ei mahu, siis ei ole kauplejal õigust ka taganemist välistada. Klassikaliseim on välistus juhtudel, kui toodet on kasutatud rohkem kui lihtsalt tutvumiseks ehk mitte nii, nagu tarbija saaks teha seda tavapoes. Näiteks on tarbija tellinud pluusi ja pole seda lihtsalt selga proovinud, vaid sel on kandmise jäljed, pluus on määrdunud või toote etiketid on eemaldatud. Taolistel puhkudel ei ole kauplejal õigust välistada taganemisõigust, vaid tarbija peab kauplejale hüvitama toote väärtuse vähenemise.

Toote väärtuse vähenemine

Kauplejal on võimalik arvestada toote väärtuse vähenemisel näiteks parandamis- või puhastamiskulusid. Tarbijale tuleb teatavaks teha objektiivselt põhjendatud kahju, mille tõttu pole kauplejal võimalik asja enam uuena müüja. Ei ole välistatud, et teatud juhtudel on kahju suuruseks ka toote koguhind.

Aus kaupleja teavitab lepingueelses teabes tarbijat, et juhul kui tarbija on kasutanud asja muul viisil, kui on vaja asja olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks ning asja väärtus on sellega vähenenud, tuleb tarbijal väärtuse vähenemine hüvitada. Selguse huvides on asjakohane tarbijale meenutada, et  kaubaga tuleb tutvuda nii, nagu tal lubataks seda teha tavapoes.

Kui tarbijat on teavitatud tema õigustest ebaselgelt ja mitmetähenduslikult ning viisil, mis ei ole piisavalt arusaadav ning tarbija teeb selle alusel tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud, on kaupleja rikkunud ebaausa kauplemisvõtte keeldu.

Puudulik või ebaselge teave on kahjulik ka kauplejale

Puudulik või ebaselge teave ei ole kahjulik mitte ainult tarbijale, vaid ka kauplejale endale. Kui kaupleja ei ole tarbijat teavitanud 14-päevase taganemisõiguse olemasolust ja tingimustest, lõpeb taganemistähtaeg 12 kuu möödumisel asja kättesaamisest. Lisaks ei vastuta tarbija asja väärtuse vähenemise eest juhul, kui ettevõtja ei ole vastavalt võlaõigusseaduse nõuetele juhtinud tarbija tähelepanu taganemisõigusega seonduvatele asjaoludele. Seega võib teadlik tarbija, tõendades, et on kauplejalt toote ostnud, tagastada toote pärast aastast kasutamist ning kauplejal ei ole õigust toote väärtuse vähenemise hüvitamist nõuda.

Usaldusväärsema veebipoe mulje loomiseks kasutavad kauplejad mõnikord ka keelatud eksitavaid võtteid, kus tarbijale õigusaktidega antud õigused esitatakse kaupleja pakkumise eripärana. Näiteks lubatakse 14-päevast taganemisõiguse garantiid või kaheaastast garantiid, kui kauplejapoolset erikohtlemist või eriti head lisatingimust.

Tarbijakaitseseaduse järgi võib toote lepingutingimustele vastavuse tagamisel sõna või sõnaühendit „garantii“ kasutada vaid juhtudel, kui selle tähendus vastab võlaõigusseaduses sätestatud müügigarantii mõistele. Müügigarantii on müüja või tootja lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada,parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.

Kaheaastase garantii all esitleb kaupleja aga tihtipeale hoopis kaheaastast pretensiooni esitamise õigust, mis on tarbijale seadusest tulenev õigus ja on kauplejale kohustuslik järgida. Kaheaastane pretensiooniõigus tähendab, et müüja vastutab tarbijale müüdud kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal.

Kauplejate ausa kauplemise edendamiseks on tarbijakaitseamet loonud juhendi e-kaubandusega tegelevatele ettevõtjatele, millega soovitame tutvuda ka tarbijatel.

Autor: Kätlin Aren, tarbijakaitseameti turujärelevalveosakonna jurist

Aitäh teile ja soovin teile head ka kogu käesolevaks aastaks!

Pille Kalda

Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert

620 1719, 506 4608

pille.kalda@tarbijakaitseamet.ee